Küsisite, kas Põhiseadusega on kooskõlas täitemenetluse seadustiku normid, mis võimaldavad kohtutäituril erandkorras arestida ka osa alla palga alammäära jäävast sissetulekust kuni toimetulekupiirini (I), ning võlgniku eluruumist välja tõsta (II). Samuti tahtsite teada, kas eluruumist väljatõstmise võimalust ja pankrotiseaduse võlgadest vabastamise avalduse esitamise ja nõude aegumise tähtaega võib pidada põhiseaduspäraseks (III). Soovisite veel õiguskantsleri arvamust kavatsuse kohta pikendada nõuete üldist kümneaastast aegumistähtaega (IV).

Seadusemuudatus, mis annab võimaluse arestida sissetulekut kuni toimetulekupiirini, jõustus käesoleva aasta algul. Õiguskantslerini on siiski juba jõudnud mitmeid näiteid kohtutäiturite erinevast praktikast. Kuigi täitemenetluse peamine eesmärk kaitsta sissenõudja õigustatud huvi on õiguspärane, ei saa siiski välistada, et vaatamata õiguskaitse võimalustele, võib mõnel konkreetsel juhul võlgnik sattuda olukorda, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega. Ka Justiitsministeeriumile on need probleemid teada. Justiitsminister saatis 15.03.2018 Riigikogu õiguskomisjonile kirja, milles palub kaaluda täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 12 muutmist kiirkorras. Justiitsministri ettepanek on lisatud Riigikogu menetluses oleva advokatuuriseaduse, kohtute seaduse, kohtutäituri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (583 SE) materjalide juurde. See probleem jääb õiguskantsleri tähelepanu alla. Jälgime Justiitsministeeriumi ja Riigikogu tegevust ilmnenud probleemide lahendamisel.

Võimalus võlgnikku eluruumist välja tõsta, et kaitsta võlausaldaja õigust oma vara vabalt kasutada, on Põhiseadusega kooskõlas. Neid, kes ei suuda sotsiaal-majanduslikel põhjustel endale eluruumi leida, peavad aitama kohalikud omavalitsused. Samuti on põhiseaduspärane pankrotiseaduses ette nähtud tähtaeg füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise avalduse esitamiseks.

Kuna nõuete üldise aegumistähtaja muutmise plaan pole väljatöötamiskavatsusest edasi jõudnud, siis ei saa me hinnata selle kooskõla Põhiseadusega.

I Võlgniku sissetuleku arestimine toimetulekupiirini ja võlgniku kaitse 

1. Alates 09.01.2018 kehtib TMS § 132 lg 12, mis võimaldab kohtutäituril arestida 20% alla palga alammäära suurusest (praegu 500 eurot) või sellest väiksemast sissetulekust, kuid nii, et võlgniku sissetulek ei langeks alla toimetulekupiiri (praegu 140 eurot). Seda saab kohtutäitur teha siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud ehk vaid tingimusel, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele.

2. Kohtutäitur peab seega endiselt järgima TMS § 132 lõikes 1 toodud põhimõtet, mille kohaselt ei või üldjuhul arestida palga alammäära ületavat osa. Sissetuleku täiendav arestimine on võimalik vaid erandjuhul. Mitte mingil juhul ei tohi ka praegu arestida TMS § 131 lõigetes 1–5 ning 9 ja 11 nimetatud sissetulekuid. See, milline on konkreetsel juhul arestida lubatud summa, sõltub konkreetsest inimesest, tema sissetulekutest ja varast. Kirjale on lisatud Justiitsministeeriumi koostatud näitlikud arvutuskäigud.

3. Teie küsimus ja mure vaesuse piiril olevate täitemenetluse võlgnike toimetuleku pärast on mõistetav. Seadusemuudatuse materjalidest (eelnõu nr 280 SE) ei selgu seadusandja üheselt mõistetav tahe muudatuse kehtestamisel. Samuti ei ilmne, millistest kaalutlustest on seadusandja lähtunud proportsionaalse tasakaalu leidmisel sissenõudja ja võlgniku huvide vahel. Ei selgu ka mõjuanalüüsi sellise võlgniku toimetulekule, kelle sissetulek arestitakse. Kuigi normi peamine eesmärk kaitsta sissenõudja õigustatud huvi on õiguspärane, ei saa välistada, et mõnel juhul võib TMS § 132 lõike 1  2 rakendamine tuua kaasa olukorra, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega. Seetõttu on justiitsminister teinud Riigikogule ettepaneku näha ette absoluutseks miinimumiks, mida ei või võlgnikult ära võtta, toimetulekupiiri asemel elatusmiinimum.

4. Oluline on mõista, miks võlgniku sissetuleku arestimise piiranguid muudeti. Kuni 08.01.2018 kehtinud TMS § 132 lõike 1 jäiga piiri tulemusena jäi nõue täitmata ja sissenõudja seaduslik huvi kaitseta kõikidel juhtudel, kui võlgnik sai miinimumpalga suurust või seda ületavat sissetulekut. Muudatuse aluseks olnud eelnõu materjalidest võib lugeda, et seisuga 24.03.2015 oli Eestis ligi 600 000 täitemenetlust ja 123 000 täitemenetlusvõlgnikku. Rohkem kui 66% võlgnike puhul ei saanud kohtutäiturid seni sissetulekust summasid kinni pidada, kuna see oli TMS § 132 lõike 1 järgi keelatud.1 Sellises olukorras oli seaduse mõju võlausaldajate suhtes ebaõiglane. 2 

Õiguskantslerile on murelikke pöördumisi saatnud ka raskes majanduslikus olukorras olevad sissenõudjad (nt iga kuu elatist vajav laps või või inimene, kellele on tekitatud tervisekahjustus ja kes ootab selle eest võlgnikult hüvitist olukorras, kus viimane hoiab maksmisest kõrvale). Nendel juhtudel on nõude kiire täitmine vajalik just sissenõudja hädavajalikuks toimetulekuks. Aga ka siis, kui sissenõudja ei ole raskes majanduslikus olukorras, on tal seaduslik huvi eeldada, et tema nõue rahuldatakse täitemenetluse käigus võimalikult kiiresti. See ongi täitemenetluse peamine eesmärk.

5. Kõnealust muudatust tuleb vaadata ka laiemas täitemenetluse kontekstis. Tasumata trahviotsus tähendab seda, et inimene on pannud toime mõne ühiskonna jaoks hukkamõistetava teo (nt kiiruseületamine või joobes juhtimine, turvavööta sõit, alaealine suitsetab või tarbib alkoholi) ning saanud selle eest trahvi, kuid jätnud selle õigeks ajaks tasumata. Karistus peab mõjuma rikkujale ja seetõttu peab kohtutäitur olema aktiivne ja täitma nõude tavapärasest lühema aegumise aja jooksul (karistusseadustiku § 82 lõige 4: Täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks.).

6. Täitemenetluses ei tohi kohtutäitur enam vaidluse sisulise lahendamisega tegeleda, vaid peab täitma üksnes nõude. Seetõttu on täitemenetlus formaliseeritud menetlus, milles on esiplaanil ennekõike sissenõudja huvi kaitsmine ja võlgniku kohustus nõue täita. Võlgnik peab nõuet täites olema ise aktiivne, vajadusel muutma oma elukorraldust ja leidma võimalusi sissetulekut suurendada. Näiteks elatise vaidlustes on kohtud korduvalt leidnud, et vanem peab hankima nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, tal on kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (nt Riigikohtu 13.02.2018 otsus nr 2-16-2343/41, p 13).

7. Täitemenetluses on tähtis, et võlgnik saaks teada, mis õigused, võimalused ja kohustused tal on. Tegelikkuses võib probleemiks olla see, et võlgnikud ei kasuta õigel ajal ära olemasolevaid võimalusi, mis lubaksid täitemenetluses arvestada nende majanduslikku olukorda.

8. Täitemenetluse seadustiku mitmed normid lubavad kohtutäituril võlgniku majanduslikku olukorda arvestada, kui ta saab vajalikku teavet õigel ajal (nt enne arestimise rakendamist). Võlgniku raske majandusliku olukorraga arvestamise võimalusi kirjeldas Riigikohus ka hiljutises 12.03.2018 määruses. Teavitamine on aga võlgniku kohustus. Kohtutäitur teeb otsuseid selle info alusel, mis tal on otsuse tegemise ajal. Väga tihti saab kohtutäitur võlgniku ja tema pere majandusliku seisundi kohta infot ainult võlgnikult endalt. Üldjuhul ei piisa üldsõnalisest pöördumisest või kaebusest, vaid tuleb kiirelt anda võimalikult konkreetne info sissetulekute ja muu olulise kohta ning lisada kohe ka dokumendid. Selline kohustus on kirjas kohtutäituri saadetud täitmisteatel: „Võlgnikul on kohustus esimesel võimalusel teavitada kohtutäiturit tema ülalpidamisel olevatest isikutest või muudest olulistest asjaoludest, mis võivad mõjutada täitemenetluse läbiviimist, eelkõige info mittearestitava sissetuleku kohta. Mittearestitavate sissetulekute loetelu on „Täitemenetluse seadustiku“ §-s 131.“

9. Võlgnik ei tohi jääda ootama, millal kohtutäitur ise tema poole pöördub, kuna teavitamine on võlgniku enda kohustus. Seetõttu tuleb võlgnikul hoolikalt lugeda kohtutäituri saadetud dokumente ning olla aktiivne, et tehtaks talle võimalikult soodne otsus (nt konto arestimise vältimine). Kui võlgnik tunneb, et ta ei saa aru või ei saa hakkama, võib küsida kohalikult omavalitsuselt võlanõustamist. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 44 järgi abistatakse inimest tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja nõuete rahuldamisel, et vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme (võlanõustamisteenus).

10. Juhul kui täitemenetlus on ülemäära keeruline ja ilma advokaadi nõustamiseta jääksid võlgniku õigused kaitsmata, kuid inimesel ei ole võimalik õigusteenuse eest majandusliku seisundi tõttu tasuda, saab taotleda ka riigi õigusabi. Abi võib taotleda esindamiseks täitemenetluses, õigusdokumendi koostamiseks või muuks õigusnõustamiseks või esindamiseks (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-d 7−9). Tuleb siiski arvestada, et seadus näeb ette õigusabi andmisest keeldumise alused. Näiteks ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi; ta saab kulude kandmiseks müüa oma vara; kulud õigusteenusele ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist kuusissetulekut või kui vaidluse soovitud tulemus on pigem perspektiivitu (keeldumise kõik alused on kirjas RÕS §-s 7).

11. Seadus näeb ette muidki võimalusi võlgniku olukorra arvestamiseks. Näiteks juhul, kui võlgnik raskelt haigestub või kui ta on haiglas, võib kohtutäitur selleks ajaks täitemenetluse peatada (TMS § 46 lg 2 p 2). Kui aga täitemenetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane, siis võib kohus võlgniku avalduse alusel erandjuhul täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huve ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda (TMS § 45, Riigikohtu 12.06.2012 määrus nr 3-2-1-79-12).

12. Kui täitemenetlus ja nõude täitmine on võlgniku maksejõuetuse tõttu ilmselgelt perspektiivitu ja võimatu, saab kohtult taotleda pankrotimenetluse algatamist. Selle käigus saab kohus algatada kohustustest vabastamise menetluse ja pärast viie aasta möödumist pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada (pankrotiseaduse 11. peatükk, Riigikohtu 27.02.2013 määrus nr 3-2-1-1-13).

II Eluruumist väljatõstmine

13. Eluruumist väljatõstmine on inimese jaoks kahtlemata raske. Seetõttu peavad kohus ja kohtutäitur hoolega läbi mõtlema ja jälgima, et inimesele oleks protsessi kohta antud kogu teave ning piisavalt võimalusi vabastada eluruum vabatahtlikult. Väljatõstmist reguleerib TMS § 180. Ka selle meetme peamine eesmärk on kaitsta eeskätt sissenõudja õigustatud huvi. Kui väljatõstmisele eelneb kohtumenetlus, saavad mõlemad pooled kohtule esitada kõik olulised tõendid, selgitused ja vastuväited. Kui kohus rahuldab väljatõstmise hagi, siis on sellele järgnev täitemenetlus lubatud ja õiguspärane. Kui väljatõstmine toimub täitemenetluses sundenampakkumise akti alusel, siis saab võlgnik esitada kohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja taotleda väljatõstmise täitemenetluse peatamist (vt rohkem Justiitsministeeriumi analüüsist isikute väljatõstmisest täitemenetluses, alates lk 23). Kui kohtutäitur on inimest ja tema vara eluruumist välja tõstes seaduse nõudeid rikkunud või vara kahjustanud, saab nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

14. Pidasite vajalikuks, et seaduses oleks norm, mis keelaks võlgnikku välja tõsta, kui talle ei ole reaalselt tagatud inimväärset eluruumi. Sellise normi puudumist ei saa pidada põhiseadusvastaseks. Võlgniku väljatõstmise keeld kahjustaks liigselt sissenõudja õigust oma omandit vabalt kasutada. Inimest, kes ei ole sotsiaal-majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama, peab aitama vald või linn. Abi tuleb anda sellel vallal või linnal, kus abivajaja rahvastikuregistri järgi elab (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 3 p 1, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 41 lg 1). Juhul kui inimese rahvastikuregistrijärgset elukohta ei saa kindlaks määrata, tuleb sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldada sellel vallal või linnal, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib (SHS § 5 lg 4). Seadus sätestab ka nõuded pakutavale eluruumile (SHS § 43).

15. Teie mure linnade ja valdade pakutavate kodutute öömajade olukorra ning sotsiaaleluruumide nappuse pärast on õigustatud. Õiguskantsleri nõunikud kontrollivad pidevalt, kas ja kuidas vallad ja linnad oma sotsiaalteenuste osutamise kohustust täidavad. Juba 2016. aastal pöördusime kõikide valdade ja linnade poole ning juhtisime tähelepanu kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevatele kohustustele (24.10.2016 kiri nr 7-8/161082/1604298). Samuti oleme kontrollinud öömajade tingimusi (vt õiguskantsleri kontrollkäigud öömajadesse).

III Võlgadest vabastamise avalduse esitamise tähtaeg

16. Küsisite, kas Põhiseadusega on kooskõlas see, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise avalduse saab esitada ainult pankrotiseaduse (PankrS) § 170 lõikes 1 määratud tähtaja jooksul („Võlgniku kohustusest vabastamise avaldus tuleb esitada kohtule hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või koos käesoleva seaduse § 158 lõikes 3 nimetatud aruandega. Avalduse võib võlgnik esitada ka oma pankrotiavalduses või pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist.“).

17. Ka selle normi täitmisel (nagu üldse kohustustest vabastamise puhul) vastanduvad võlgniku ja võlausaldaja huvid. Võlgniku huvi vabaneda makseraskustest on samavõrra mõistetav kui võlausaldaja soov, et tema nõue täielikult rahuldataks. Seetõttu ei tohigi võlgadest vabastamise otsust teha kergekäeliselt. Üldiselt aktsepteeritav on pacta sunt servanda põhimõte, mille kohaselt tuleb kokkuleppeid täita ning erandeid ja erisusi õigustada. PankrS 11. peatükis ongi selline erand sotsiaalsetel kaalutlustel loodud. Samas on Riigikogu pidanud oluliseks, et isik oleks selle võimaluse kasutamisel hoolas. Kui isik saaks kohustustest vabastamise avaldust esitada mistahes talle sobival ajal, ei oleks see kooskõlas ei võlausaldaja ega üldiste avalike huvidega, sest kahjustaks õiguskindlust. Õiguskindlus on oluline põhiseaduslik väärtus. Niisiis ei ole PankrS § 170 lõikes 1 sätestatud tähtaeg Põhiseadusega vastuolus.

IV Nõude aegumise tähtaeg

18. 2016. aastal koostatud seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses on kirjas plaan pikendada üldist kümneaastast aegumise aega (muuta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1). Kuna pärast väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamist ei ole eelnõu koostatud, ei saa me hinnata väljatöötamiskavatsuse esialgsete lahenduste põhiseaduspärasust. Võite esitada oma tähelepanekud eelnõu väljatöötamiskavatsuse ette valmistanud Justiitsministeeriumile.